JAANIPÄEV
Kohe saabub siinmail ametlikult suvi ja muidugi ka aasta kõige pikem (pidu)päev. Seejärel hakkab Päike meist taas esialgu märkamatute sammudega eemalduma. Sügisese pööripäeva järel kaob juba tuntavalt suuremate sammudega korraks pea täiesti silmapiirilt, et siis uuesti naasta. Veeda astroloogias nimetatakse poolaastat jaanipäevast jõuludeni Dakshinayana, mille vältel sõna otseses mõttes "tark ei torma". Miks?
Sellel perioodil on inimese meeleseisund Looduse seaduste kohaselt mitte kõige soodsamas olukorras. Kuidas nii? Elu käib nii õues kui põues alati Päikese järgi. Mitte otseselt astronoomilise planeedina, vaid pigem Loodusjõuna on Päike nii valguse, soojuse kui ka hinge sümbol. Viimane teadupärast teab kõige paremini, mis meile päriselt hea on. Juba vanades ürikutes on õnneseisundi eelduseks peetud oma individuaalse hingetee järgimist. Valgustamata teelt on kerge eksida. Kasinas valguses alustatul on potentsiaalselt vähem jõudu ning hämaras tehtud otsustel on oht jätta midagi märkamata. Nii on poolaasta jaanipäevast jõuludeni ebasoodne "uute maade vallutamiseks". Seda muidugi mõista kõigi üldiste võrdsete tingimuste korral. Samas on just see periood ülimalt soodne mistahes juba alustatud ettevõtmiste tasa ja targu naudinguga jätkamiseks või edukaks lõpule viimiseks. Olgu need siis õues või põues. Loe edasi juuni uudiskirjast