Oktoober on vaimse tervise kuu. Olukordades, kus meel oleviku asemel kangekaelselt minevikku või tulevikku kipub oleme kõik kuulnud soovitust: "ära hoia kinni, lase minna, lase vabaks". Kerge öelda. Aga mismoodi? Päriselus puudub "sisse välja" nupp, mis ühe hetkega töötaks. Eriti siis, kui on tegemist mõne kogemusega, kuhu on parimal võimalikul moel panustatud kõik nektarid nii südamest kui taskutest ja rohkemgi veel. Kõigel materiaalsel siin ilmas ja sealhulgas ka igal kogemusel on algus ja lõpp. Mõni kestab terve elu tasapisi muutudes, arenedes uusi suurepäraseid väljundeid luues. Mõni lõpeb ootamatult või hoidub järjekindlalt lõppemast hoolimata sulaselgest vajadusest.

Inimestena on meie elusaatused väga erinevad ning johtuvalt sellest ka kogemused, nendega kaasnevad mõtted ja emotsioonid. Mõõta ja kaaluda neid ei saa, liiatigi üksteisega võrrelda, heaks või halvaks tituleerida. Küll aga on võimalik neid teadvustada ja siis vajadusel vabaks lasta. Seega, selline "nupp" on tegelikult olemas, aga temaga ümberkäimist tuleb pisut harjutada ja harjutamine teeb teadagi meistriks!

Olen isiklikult oma senisele elukogemusele tuginedes veendunud, et üks kõige suurematest elukunstidest on oskus õigel ajal lõpetada. Justnimelt siis, kui vili on parajalt küps, südames tänutunne kogetust ja hinges teadmine ühe etapi lõppemisest. Kahtlemata nõuab see südikust ja piiritut ausust enese ning respekti teiste vastu. Ideaalis muidugi ka õiget ajastust, aga eelkõige just sisemist valmidust loomulikult loobuda. See ei ole mul sugugi alati õnnestunud, sest kuidas jätta nektaritest pakatavad mahlased viljad, millega oled justkui ühte sulanud äkitsi kellegi teise maiustada. Ometigi on vajadus lahti lasta sellistel juhtudel pea alati hinges selgelt tunnetatav. Mõnikord ongi asja mõte hoopis protsessi kogemine ja mitte vili ise. Seda on vähemasti minu puhul tagantjärele kinnitanud kõik õigel ajal tehtud loomulikud loobumised. Boonuseks piiritu tänutunne, mille annab lõpetatuse kogemus. Sellega kaasneb veel üks oluline asi. Nimelt ei rända meel enam olnud olukordade ja inimeste juurde pidevalt tagasi või kui, siis alati kerguse ja rõõmuga!

Kahtlemata olen kogenud ka liiga vara või liiga hilja loobumist. Mõlemal juhul saavad nektaritest ühel hetkel mürgid ja nendega tagantjärgi tegelemine võib päriselus olla omaette väljakutse. Mistahes lõpetamatus suunab meele ikka ja jälle minevikku või tulevikku raisates sellega oleviku hinnalist ja kordumatut aega. Aga ka see on kogemus ja kuulub inimeseks olemise õppimise juurde niisamuti nagu loobumise ja lahti laskmise harjutamine.  

Kuidas loodus oma loobumise kunsti nii loomulikult ja kergelt evib? Olgu sügise värvilised lehed siin piltlikuks näiteks. Nii umbestäpselt oktoobri paiku lõpetatakse väljapoole toitmine ja pöördutakse sammhaaval tagasi juurte juurde. See ei juhtu kunagi üleöö. Ilma uue toiduta muutuvad lehed tasapisi kuivemaks, kergemaks, ühel hetkel muudavad värvi ning langevad siis täies hiilguses nõtkelt maapinnale. Kõdunemise protsessiga kaasneb loomulik lõpetatus. Öeldakse, et parim aeg loobumiseks on tipus olles ja kas just sedasama ei tee loodus oma suursugusel moel! Ikka selleks, et peale väljateenitud puhkust uuesti luua.

Kuna inimestena oleme sotsiaalsed olendid ja väga suur osa keerulistest olukordadest on peidetud suhete sisse, siis pööra sellel kuul pisut enam tähelepanu oma lähedastele. Märka neid siin ja praegu. Helista täna ja mitte homme. Veel parem, kutsu kohvile. Küsi, kuidas oleks mõne kontserdi või näitusega? Võta kaasa jalutuskäigule parki või metsa. Viimaseks puhuks üks väike inspiratsioon, mida võib omal moel mini meditatsiooniks kutsuda. Avastasin selle enda jaoks aastaid tagasi ja töötab!

Vali välja üks ilus värviline puu. Istu selliselt, et näed seda parajas kauguses eemalt. Võta viis minutit. Pane silmad kinni ja hinga mõned korrad sügavalt. Edasi keskendu mõnele mõttele või emotsioonile, mis pärineb minevikust või on seotud tulevikuga ja millest oleks tarvis vabaneda. Vali ainult üks. Sõnasta see endale selgelt. Keskendu taas. Ava nüüd ettevaatlikult silmad. Võta teine viis minutit ja vaata puud. Iga kord kui näed mõnd lehte langemas hinga tänutundega sügavalt välja ja tunneta, kuidas koos väljahingamise ja lehe langemisega lased loomulikult vabaks oma mõtte või emotsiooni, mille aeg on loomulikult otsa saanud. Lõpetuseks pane veelkord silmad kinni ja tunneta enda sees tühjust, vaikust, selgust, kergust. Oled teinud ruumi uuele. Rõõm ja rahu, mis sellega kaasneb on siin ja praegu.  

Hinge teekond ei lõpe ühegi vormiga
Juhan Viiding

Loe lisaks hurmur apelsinikõrvitsast uudiskirjast 

Uudiskirjaga saab alati liituda :)