Hommik iseendale

Kui ritsika-suvi ning ka sügisene pööripäev möödas, siis tuleb targalt tegutseda, et päevad ja ise koos nendega hukka ei läheks. Mu viimase aja märksõnad on selgus ja rütm. Esimest mõtetesse ja teist ööpäeva. Tunnen, et kindel ööpäevarütm on toetav mu kehale, nõnda on meel selge ja kergem tegutseda. Peale pikka sissejuhatust soovin jagada oma kogemust varasest tõusmisest, et äratada end hommikuste venituste ja hingamisharjutuste ehk pranayamadega Kaja Keili juhendamisel.

Kui pole harjunud kell 6 tõusma, siis esimestel kordadel tahaks tegelikult edasi magada. Samas on mõnus peres esimesena ärgata, silmad-hambad pesta ja veekann kahisema keerata. Rohkem polegi tarvis - riided selga, mõned soojad veelonksud ja sammud trammipeatuse poole. Varases hommikutunnis on oma võlu – kodutänav ning pargiteed ja –puud paistavad justkui läbi uute silmade – kõik on veel karge ja puhas ning päeva-askeldustest puutumata.

Annapurna joogastuudiosse koguneb väike seltskond, kes hommikuse rütmi võlusid varemgi maitsnud. Matid, pleedid ja tass vürtsikalt lõhnava teega lisaks ning alustame algusest – hingamisest. Pikalt ja rahulikult, keskendudes iseendale. Kaja juhendamine on vaikne, selge ja täpne, ei midagi liigset. Mõtetesse eksimine paistab ilmselt näoilmest välja, ning siis juhatatakse eksijad kindlalt enese keskmesse tagasi. Kui palju kordi olen mõelnud, et keerulistes olukordades vajan vaid üht – mäletada rahulikult hingata. Ja ikka tuleb meelde tagantjärgi. Hingamine on justkui esmane tööriist, mis on meil alati kaasas, peab ainult meeles olema seda kasutada. Äkki meenub lapsepõlves õpitud vanasõna – harjutamine teeb meistriks. Muu ei aitagi kui harjutamine. Igapäevaselt.

Selgroog või lülisammas kui soovite. Viimases sõnas on suisa sügavam mõte sees – selgroog ongi kindel sammas, mille ümber ma koondun. Sammas on sirge, aga painduv. Kui keha esmaste venituste-painutustega äratatud, jätkame pranayamade ehk hingamisharjutustega. Ei midagi kaelamurdvat, lihtne harjutus, milles pead olema täpne ja keskenduma, jälgima paari olulist „nõksu“. Kui paistab, et keegi rajalt mingil põhjusel eksib, pöörab Kaja selgelt tähelepanu vajalikele nüanssidele.

Ootamatult ongi „hommikuäratuse“ harjutused läbi. I-le paneb täpi hommikupuder, tõeline gurmee! Saladuskatte all ütlen, et mõned tulevad harjutama just selle naudinguosale mõeldes, hõrgud lõhnad tervitasid juba uksest sisse astudes. Pudru kõrvale sobiv tee ja soovijaile vürtsikohv. Mõnusas seltskonnas on äratatud ja toidetud nii keha kui meeled - uus päev on alanud! Kontorirahvas jõuab kenasti laua taha, teised oma toimetuste juurde. Kui hetkel söömise soovi pole, saab pudru oma karbiga kaasa võtta.

Ühel neljapäevahommikul kasutan võimalust individuaalseks konsultatsiooniks. Pikemat aega plaanin hommikuid päikesetervitusega alustada, aga ikka jääb see kuidagi soiku ja raamatust näpuga järge ajades harjutuste õppimine pole mu tugevaim külg. Pigem praktika juhendaja käe all, kes ise aastaid praktiseerinud. Polegi nii keeruline ja polegi nii palju meelde jätta kui raamatust vaadates tundus. Esile kerkivad vaid olulised nüansid, mis vajavad tähelepanu. Kui juhtud näiteks olema perfektsionist (kuigi peidetud kujul) nagu mina, siis on asendi täiuslikuks kohendamisest olulisem tehtavale keskendumine ja täie mõnuga tegemine. Täpselt nii „sirgelt või kõveralt“ kui seekord tuleb.

Lõpetuseks üllatus – mina, kes ma kindlapeale söön hommikusööki, tunnetan selgelt, et praegu ma toitu ei taha ega vaja – mul on lihtsalt nii hea olla! Peale tunniseid toimetusi linnast koju jõudes võtan oma pudrukarbi välja, aurutan sõelal soojaks, uhmerdan värskelt juurde mõned lemmikvürtsid, valan peale veidi vahtrasiirupit ning tunnen end tõelise printsessina! Hoitud ja hoolitsetud ning süda täis rõõmu ja tänulikkust. Päriselt. Sellisel stardijoonel on meel selge ja mõtted vormuvad tegudeks.

Mu kogemus pole mingi mustkunst – puhas enesearmastus parimal moel – vaja ainult voodist tõusta ning muuta kogemus igapäevaseks praktikaks. Lihtne, kas pole?! Teretulemast saama inspiratsiooni neljapäeva hommikuti!