Parajalt lõpuni küpsenud õun teab täpselt, millal on aeg ja kukub täiusliku rahulolutundega puult alla. Suurima hea meelega on ta valmis kellegi kõhtu täitma või siis kõduneb uuesti mullaks, kui jääb sel korral noppimata. Mõlemal juhul säilib seeme, mis on omas tähenduses oluliselt suurem, kui õun ise. Lihtsasti väljendudes peent vibratsiooni kandev mälupulk, kus tallel uue puu loomise koodid ja kõigi eelmiste puude mälu.

Sama lugu on inimesega. Me kõik oleme oma esivanemate seemned. Lisaks luubi all uuritavale geneetikale mõjutab nähtamatu loodusjõuna meie käitumist mõtte- ja emotsioonide tasandil peen vibratsioon, mida kahjuks mikroskoobi all näha ei ole. Ei täna ega ka homme.

Mis juhtub siis, kui mõni õun ei jaksa lõpuni küpseda või nopitakse keerulistel aegadel enneaegselt? Tõenäoliselt kogevad lõpetamatust nii puu kui õun. Just realiseerimata jäänud ülesanded ja soovid elavad edasi igas seemnes kuniks saavad rahus lõpetatud. Mis on sel pistmist igapäevase päriseluga? Looduses juba on kord nii, et peenekoelisem omab alati suuremat mõjujõudu jämedakoelisema üle. Sellest johtuvalt tunneb igaüks meist seemne ja puu seadusest tulenevalt rohkemal või vähemal määral oma esivanemate pärandit. Nii õnnelikku kui õnnetut. Teadvustatud või teadvustamata.

Lõpetatuse rõõmu võime kogeda esivanemate piiritu elutarkuse näol, mis avaldub näiteks õnnistusena olla õigel ajal õiges kohas ja teha õigeid valikuid (loe: elada dharmas). See omakorda toodab (elu)rikkust mistahes eluvaldkonnas ja laiemalt kui üksikisiku tasandil. Lõpetamatuse niidid loovad erinevaid takistusi, ka illusioone ja tundmusi pannes meid tegema asju, mille tagajärjel kogeme nii meele kui keha tasandil lõputut rahulolematust, kaotame aega. Veeda astroloogias on terve rida lihtsamaid ja keerulisemaid praktikaid, kuidas saab seeme puud lõpetamata jäänud asjadega aidata, aidates ühtaegu iseennast. Alustada tuleb kõige lihtsamast. Esiteks, mõista igavest seotust esivanematega olenemata sellest, kas teame neid või mitte. Teiseks, hakata nende vastu päriselt huvi tundma, sealt juba juhatab elu edasi.
 
Iga aasta septembris aktiveerub seemnetes puude vibratsioon (pitru paksha aeg). Ühest küljest võib see olla emotsionaalselt väga väljakutseid pakkuv aeg, teisalt ülimalt soodne (tänavu 2. - 17. september) justnimelt mineviku uurimiseks, vajaliku lõpetamiseks ning seepärast mitte parim uuteks ettevõtmisteks. Siit ka väike inspiratsioon 16. - 17. septembriks ehk omamoodi kulminatsiooniks, kus seemned on puudega peentasandil sügavamalt otseühenduses kui mõnel teisel ajal. Võta üks puhas paberileht, kirjuta üles oma kolme põlve jagu esivanemaid. Uuri ja tunneta ilma igasuguse eelarvamuse ja hinnanguta, millega nad tegelesid, kuidas oma elu elasid. Omast aastatetagusest praktikast võin kinnitada, need on avastused vaikselt avaneva mustri näol. Päriselus ettetulev mõistetamatu võib ühtäkki olla mõistetav. Kui mitte kõik, siis joonistub välja muster, millised mõtted ja tunded kuuluvad seemnele ja millised hoopis puule.Taipamine iseenesest on juba suur osa lõpetatusest.

Veel üks inspiratsioonipraktika! Mulle väga meeldib kokkamise ajal uurida viljade seemneid. Ehk tundub järgnev nüüd mõnele liialdusena, kuid omal moel tunnen neid puudutades pisut aukartust. Milline hoomamatu universum on üks tavaline väike seeme. Naljaga pooleks on "kõhuvalu vaatevinklist" küpsed seemned alati kinnitus sellest, et viljaliha on parajalt magus (loe: õnnelik) ja seedimine järelikult puhas rõõm!
 
Ilusat pööripäeva pidu kõikidele seemnetele ja puudele!

Mis saab peale pööripäeva, räägime 29. septembril tervisetunnis. Uuri lähemalt!