SISU JA VORM
Kolm veebruari kõige enam silma hakkavat tähtpäeva on kindlasti Valentini või sõbrapäev, vastlapäev ja Eesti sünnipäev. Justnimelt, nad hakkavad silma, tahes-tahtmata. Seda eriti linnamelus ja läbi mistahes vormis meediaekraani. Mõistagi on veebruaris teisigi tähtsaid päevi, näiteks hulgaliselt siinseid pärimuslikke. Silma nad otseselt ei hakka. Jäävad järjest enam rahvapärimuse gurmaanide pärusmaale või tõepoolest ainult päris maale?
EKSS ütleb sõna "pärimus" kohta järgmist: põlvest põlve suulise rahvaloominguna edasiantud tava, komme, uskumus, teade vms., traditsioon. Panite tähele, suulise! Sõna pluss heli võrdub keel. Mõistmaks ühe võõra rahvuse hinge, tuleb osata rääkida tema keelt. Olen selles kogemuslikult siiralt veendunud. Kas siis ka tõlkes kaduma läinud juurteni saab ulatuda kõige hõlpsamini heli kaudu? Ilmselt küll, kui võtta appi iidne mantra teooria, kus asjade päriselt toimimine johtub ainult ja ainult perfektsest hääldusest ja lugematust arvust kordamistest meditatiivse seisundi saavutamiseks. Viimane loob võimaluse hoomata hoomamatut ilma seda vormi sisse pigistamata. Just seepärast on mulle isiklikult alati tundunud, et seal, kus mõnikord tuleb sõnale piir ette, ulatub muusika alati edasi. Mõnd taipamist ei saagi pärast sõna sisse vormida, sest ta lihtsalt ei mahu enam tähtede sisse ära. Sõltumata keelest.
Sellegipoolest on mind sõna alati väga inspireerinud. Sõna kui vorm ja mil moel on ta kokku vormitud erinevates keeltes. Tähed ei satu üksteise kõrvale kunagi juhuslikult. Tähe sees on ju heli. Tähtedest loodud sõnu ja neist omakorda sündinud lauseid hoiab samuti koos heli. Needsamad mustrid, millest koosnevad paljuski meie vormimata ja vormist tugevamat mõju omavad mõtted.
Heli on viie elemendi evolutsioonilises tekkemehhanismis vormist kõvasti eespool ja mahutabki seetõttu endasse hoomamatult enamat. Seega võiks öelda, et heli on sõna hing ja vägi. Sõna kui vorm ja heli kui sisu? Kuidas seda pärisellu tõlgendada? Näiteks kasvõi tuntud argentiina filosoofi J.L. Borgese sõnadega, kus ta üht luuleloomingut kirjeldades ütleb nõnda "... Hispaania keeles pole see miski; inglise keeles on see kõik". Näide sellest, kuidas tõlkes kaduma minek on praktiliselt alati veidi paratamatu. Suur kummardus siinkohal kõigile suurepärastele tõlkijatele ja tõlgendust jagavatele õpetajatele!
Pärimuse päris algse alge alal hoidmise eesmärgil on kõik iidsed tarkused aegade algusest saati edasi antud justnimelt suulises vormis. Koos heliga, millega saab teadvuse tasandil üle kanda ka vormimata sisu. Veedalikus praktikas näiteks suutrate, mõttesalmidena. Kirjapandu ehk vorm tekkis hoopis hiljem ja muidugi mõista sellega koos ka "tõlkes kaduma läinud" paratamatus. Algse tõlgendamine on kahtlemata ajas muutuv protsess, kus algne iseenesest siiski ei muutu. Küll aga vorm. Mistahes keeleteaduses gurmaanikraadi omamata tasub ikkagi vormi seest sisu otsida. Kuidas täpselt, sellest võin Sulle rääkida peatselt algava pikema ajurveeda kursuse käigus.
Siinse kultuuriruumi algsete algeteni ulatuvad päris kindlasti meie endi regilaulu ja -tantsu juured. Seda ka vastlapäeva ja Eesti sünnipäeva kontekstis. Kus on aga Valentinipäeva omad, selles valitseb siiski erinevate allikate väitel suur segadus. Tema eluiga Eestis on maksimaalselt ainult 30 aastat ning esimest korda tähistatud hoopistükkis inglise keele päevana :)
Seevastu on regilaul- ja tants midagi, mis ulatub tuhandete aastate taha. Inspiratsiooniks tähtpäevalistesse veebruari õhtutesse üks harivalt sisukas kuulamine suurepärases vormis regilaulu podacasti näol. Sisuni tantsimiseks soovitan südamest lisaks Meelika Hainsoo imetoredaid pärimustantsualaseid koolitusi. Gurmeekompvek, mida olen isiklikult maitsta saanud!
Sisukaid ilusas vormis veebruari tähtpäevi!
Sellegipoolest on mind sõna alati väga inspireerinud. Sõna kui vorm ja mil moel on ta kokku vormitud erinevates keeltes. Tähed ei satu üksteise kõrvale kunagi juhuslikult. Tähe sees on ju heli. Tähtedest loodud sõnu ja neist omakorda sündinud lauseid hoiab samuti koos heli. Needsamad mustrid, millest koosnevad paljuski meie vormimata ja vormist tugevamat mõju omavad mõtted.
Heli on viie elemendi evolutsioonilises tekkemehhanismis vormist kõvasti eespool ja mahutabki seetõttu endasse hoomamatult enamat. Seega võiks öelda, et heli on sõna hing ja vägi. Sõna kui vorm ja heli kui sisu? Kuidas seda pärisellu tõlgendada? Näiteks kasvõi tuntud argentiina filosoofi J.L. Borgese sõnadega, kus ta üht luuleloomingut kirjeldades ütleb nõnda "... Hispaania keeles pole see miski; inglise keeles on see kõik". Näide sellest, kuidas tõlkes kaduma minek on praktiliselt alati veidi paratamatu. Suur kummardus siinkohal kõigile suurepärastele tõlkijatele ja tõlgendust jagavatele õpetajatele!
Pärimuse päris algse alge alal hoidmise eesmärgil on kõik iidsed tarkused aegade algusest saati edasi antud justnimelt suulises vormis. Koos heliga, millega saab teadvuse tasandil üle kanda ka vormimata sisu. Veedalikus praktikas näiteks suutrate, mõttesalmidena. Kirjapandu ehk vorm tekkis hoopis hiljem ja muidugi mõista sellega koos ka "tõlkes kaduma läinud" paratamatus. Algse tõlgendamine on kahtlemata ajas muutuv protsess, kus algne iseenesest siiski ei muutu. Küll aga vorm. Mistahes keeleteaduses gurmaanikraadi omamata tasub ikkagi vormi seest sisu otsida. Kuidas täpselt, sellest võin Sulle rääkida peatselt algava pikema ajurveeda kursuse käigus.
Siinse kultuuriruumi algsete algeteni ulatuvad päris kindlasti meie endi regilaulu ja -tantsu juured. Seda ka vastlapäeva ja Eesti sünnipäeva kontekstis. Kus on aga Valentinipäeva omad, selles valitseb siiski erinevate allikate väitel suur segadus. Tema eluiga Eestis on maksimaalselt ainult 30 aastat ning esimest korda tähistatud hoopistükkis inglise keele päevana :)
Seevastu on regilaul- ja tants midagi, mis ulatub tuhandete aastate taha. Inspiratsiooniks tähtpäevalistesse veebruari õhtutesse üks harivalt sisukas kuulamine suurepärases vormis regilaulu podacasti näol. Sisuni tantsimiseks soovitan südamest lisaks Meelika Hainsoo imetoredaid pärimustantsualaseid koolitusi. Gurmeekompvek, mida olen isiklikult maitsta saanud!
Sisukaid ilusas vormis veebruari tähtpäevi!
Veebruari inspiratsiooniretsept
VAHUKOORETUPSUGA JÕHVIKASUPP
Veebruaris on siinmail veel üks oluline tähtpäev, muidugi Tartu maraton! Paar aastakümmet tagasi käisin raja ääres mustikasuppi jagamas ja imestasin juba toona, miks just mustikasupp? Kas ei võiks selle asemel olla mõni vähem plekilisi mälestusi jättev mari? Ma ei ole siiani teada saanud, miks just mustikasupp ja liiatigi ei peagi kõik olema matemaatiliselt põhjendatud. Mälestused kuuluvad samuti asja juurde. Ka mustikasupiplekilised!
Proovimiseks siiski üks teine tore magus talvesupp jõhvikast. See on mari, mis säilib ilma suurema vaevata lihtsalt vee sees kuni kevadeni. Järelikult on ta looduse poolt talvemarjaks loonud. Ajurveeda vaatevinklist on loogika siin täiesti omal kohal. Maitselt hapu ja kootav, energeetikalt soojendav, potentsiaalilt terav. Matemaatiliselt tähendab see üht suurepärast lisandit talvise põhitoidu juurde, mis hoiab maitsed tasakaalus.
Võta liitri vee kohta pool liitrit jõhvikaid. Pane paksema põhjaga pott tulele ja lisa sinna ca 5 spl jaggery't (toorroosuhkur) või kookospalmi suhkrut ning samas koguses vett. Lase suhkrul karamelliseks sulada ja jälgi, et see ei läheks kõrbema. Seejärel lisa keedukannus kuumaks läinud vesi ja jõhvikad ning kuumuta keskmisel tulel nii kaua, kui enamus jõhvikatest on plõksuva häälega katki keenud.
Proovi, kas magusus on Sinu jaoks piisav? Vajadusel lisa veel pisut suhkrut. Pane supp kaussi jahtuma ja klopi peale üks väike tups ehedat mahedat värsket vahukoort. Siidise supi saamiseks võid selle enne söömist ka blenderdada. Sellises vormis sobib see suurepäraselt Tartu Maratonile termosega kaasa võtmiseks. Vahukoort asendab silmadega söödav pehme lumi!
Head nautimist!VAHUKOORETUPSUGA JÕHVIKASUPP
Veebruaris on siinmail veel üks oluline tähtpäev, muidugi Tartu maraton! Paar aastakümmet tagasi käisin raja ääres mustikasuppi jagamas ja imestasin juba toona, miks just mustikasupp? Kas ei võiks selle asemel olla mõni vähem plekilisi mälestusi jättev mari? Ma ei ole siiani teada saanud, miks just mustikasupp ja liiatigi ei peagi kõik olema matemaatiliselt põhjendatud. Mälestused kuuluvad samuti asja juurde. Ka mustikasupiplekilised!
Proovimiseks siiski üks teine tore magus talvesupp jõhvikast. See on mari, mis säilib ilma suurema vaevata lihtsalt vee sees kuni kevadeni. Järelikult on ta looduse poolt talvemarjaks loonud. Ajurveeda vaatevinklist on loogika siin täiesti omal kohal. Maitselt hapu ja kootav, energeetikalt soojendav, potentsiaalilt terav. Matemaatiliselt tähendab see üht suurepärast lisandit talvise põhitoidu juurde, mis hoiab maitsed tasakaalus.
Võta liitri vee kohta pool liitrit jõhvikaid. Pane paksema põhjaga pott tulele ja lisa sinna ca 5 spl jaggery't (toorroosuhkur) või kookospalmi suhkrut ning samas koguses vett. Lase suhkrul karamelliseks sulada ja jälgi, et see ei läheks kõrbema. Seejärel lisa keedukannus kuumaks läinud vesi ja jõhvikad ning kuumuta keskmisel tulel nii kaua, kui enamus jõhvikatest on plõksuva häälega katki keenud.
Proovi, kas magusus on Sinu jaoks piisav? Vajadusel lisa veel pisut suhkrut. Pane supp kaussi jahtuma ja klopi peale üks väike tups ehedat mahedat värsket vahukoort. Siidise supi saamiseks võid selle enne söömist ka blenderdada. Sellises vormis sobib see suurepäraselt Tartu Maratonile termosega kaasa võtmiseks. Vahukoort asendab silmadega söödav pehme lumi!
Kaja Keil